Peldik

Sõidad kuumal suvepäeval sõbraga Pärnu randa. Päike paistab, autoraadiost kostuvad sinu lemmiklaulud, mõttes mõlguvad pruunid päevitunud kehad. Hinges on kirjeldamatu rahulolu, justkui oleksid äsja astunud sisse paradiisi värvatest. Elu on ilus. Äkitselt on aga eikusagilt taevasse ilmunud tumesinised rünksajupilved ning hetk hiljem hakkab oavarrest kallama. Nagu sellest veel vähe oleks ütleb sõber, et kütus on otsakorral ja lähima tanklani pole lootust jõuda. Pöörate maanteelt maha esimese ettejuhtuva teeotsa peale, et mõnelt kohalikult kütust paluda. Silmate üht pisut räsitud välimusega maja. Hoolimata sisetundest, et sellises peldikus küll keegi ei ela, otsustate siiski õnne proovida. Jooksete läbi vihmase heina majani. Koputate. Uks vajub vaikselt lahti. Avaneb vaade pilkaselt pimedale toale. Astute sisse.